Seekordne varasuvine pikem reis viis meid 23.-28. mail Vilniusesse sealsele folkfestivalile “Skamba, skamba, kanklijai” ehk Helise, helise, kannel. Ja juba juba 45. korda! Et kõik ikka ladusalt sujuks, võtsime kaasa Tallinnas elava leedulanna Tanja, kes kõik meie esinemised sulaselges leedu keeles sisse juhatas. Ja muidugi pidi kaasas olema ka meie pillimees Lauri.
Meid maju
tati vanalinnas päris omaette majja, kust oli hea jalgsi minna mitmetele esinemisplatsidele. Päevad olid täis ekskursioone, tutvumismatku, muidugi esinemisi ja mis seal salata, ka proove oma isiklikus sisehoovis.Lisaks Vilniuse kontserditele nii äärelinnas kui ka vanalinna lavadel viisime koos Gruusia meestekoori ja Šveitsi karjasepasunapuhujatega festivalimelu ka suvituslinna Druskininkaisse.
Pidulik vast
uvõtt kõigile väliskülalistele korraldati kultuuriministeeriumis. Nägime teisi kaugeid külalisi ja muidugi näitasime ka ennast.
Väga oodatud olime äärelinna ela
murajooni, kus enne pikka kontserti võttis meid vastu linnaosavalitsuse linnapea. Sealt saime kingituseks hiigelsuure tordi, mida jätkus vaat et festivali lõpuni.
Elamusteroh
keks kujunes käik leedukate parlamendihoonesse, kus oli koos väärikas vana ja moodne uus. Tutvumiskäigu lõpetuseks proovisime ka selle maja tantsupõranda ära – Värska naiste tants sobis sinna imehästi!
Üsna omanäoline oli õhtu Vilniuse lähedal iidsel linnamäel, kuhu kogunes suurel hulgal leedu rahvalauljaid ja pillimängijaid. Pikk loogeline tee oli ääristatud tõrvikutega ja kõikjal tee ääres kostus ra
hvalaulu. Üleval mäe otsas laulsime-tantsisime kokkutulnutele ka meie.
Festival lõppes pika rongkäiguga läbi rahvarohke vanalinna ja sellele järgneva kontserdiga, kus olid koos kõik osalejad, nii kaugelt kui ka malt maalt. Öine buss tõi meid hommikuks koju tagasi.