Setokõso omma õks kõva kirmaskilitsõ ja nii ütles mi är kutsõst Saue liina folklooripühil leelotada.
Üle aastidõ sai söö kõrd eski rongiga kohalõ sõidõtus. Ilm oll küll tuulitsõvõitu, a ametiruumi suuja täus ja suurõ rõiva sai maha jäetu ja tsaposka kaala pantu. Lätsi mi ka pikkä rongkäiku, koh suure ja väikese kõik rahvarõivih ja orkester kõge iih. Mi marssõmi takah otsah liina keskelt parki esinemiskohta. Mi pillimehe Rines ja Aet mängseva lõõtsa ja inõmisõ kaie huviga päält.
Esialgu kaie kuis lätsõ tantsva ja laulva. Pallot joht kuulõs, tuul vei helü minemä ja olõs tehnikastki abi. Tantsunumbi luu tull´i lindi päält ja noid oll hüa kullõlda. Läti tantsurüha noor karassiva õks väega hõste.
Ja tulgi mi kõrd leelotöda. Lauli nii, kuis hääle kandsõ ja oll õks kuulda kah. Pillimeeste sõrmõ tõmmasi külmast jo krampi, aga kõik luu sai är lalõtus ja tantsitus kah.
Kui mi etteastõ müüda sai ja kodopoole tagai tulli, sai viil laadaltki läbi mintüs ja suitsusinki üteh ostõtus.
Ilmgi läts ilosas ja sulat mi külmünu iho jäll parempidi liikuma.