Vana Irboska muuseum sai suure projetiga maaha ja kuts vannu suguvõssu kokko ja ummi kodpaiku kaema. Läts Eestist leelokuure nii kuis kiaki jõudsõ ja kuis kiaki sai. Leelotajaid sai kokko üle 200. Muid sõjitit ja Maarapäävale minejit jõvvas kiaki är luggõ. Mi kuur läts ka bussiga : kel Petsereh kääpä pääl vaja kävvu- nuu lätsi hummogu jo varra bussi pääle, tõõsõ tul´ hildsamalt järgi.
Piiri pääl läts kõigil hõste, a´setokõso naksi ummi tsaposkite päält hõbbõruublit lugõma- lugõsi ja kiroti, küll läts rahalugõminõ võlssi, küll kirotas numbrit õigo kotuse pääle. Tõõsõ bussipääl jo vihatsõ, et ni kavva istma pidi.
Petsereh sai kompsu muuseummi är pandus ja mindigi ummi asju ajama. Küll aeti üte ametniku manu, küll tõõsõ manu, küll oll uss jo sis kinni, kui mi spravkat tulli tahtma. Är sai õks kõik paprõ kätte, mis vaja. Havva pääle saas küünält küll koskilt – noid oles üttegi. Õnnõ kloostrih oll peenikesi ja pikki.
Õdagu sõidi jo pümmega üümajale. Väega illos kotus oll. Järve kaldal , mõtsa seeh uhkõ maja. Mehe üüse makas silmatäutki- lauli hummoguni. Petserh jo viinapudel mass 21-22 krooni. Saas jo ostmata jättä nii odavat kraami ja üle piiri üle katõ pudeli tuvva tohi´.
Määrapääval oll kloostrih inõmisi tuhandit, lillevaiba oll maah, õt õks jumalaima pilti ümber kloostri viia. Jumalaimä om kõgõ suurem pühak kõigist inõmisist maa pääl, kes pääle surma är taivaõhe võeti. Naasilõ om ta iks väega suur abimiis ja kui pallõt, siis sinno õks avitadas.
Kui kerkoh sai kündle palama pandus ja uma patu andist pallõld, siis sai õdagu Radajale kirmaskihe sõidotus.
Radajal olli ilosa näutuse üles pandu, müüdi käsitüüd ja õks leelotõdi ja laulti. Kohalikkõ pillimehi oll vähe ja kargust ja tantsu tetti umaette . Vast järgmisel aastal om rohkõmp üteh kargamist ja tantsõ.
