Tatarimaa pealinna Kaasani äärealadel peeti sellel suvel Krutuška festivali 7. korda. Idee said korraldajad 8 aastat tagasi meie Kuningriigi päeva külastades. Meie koorist sai või julges reisi ette võtta 6 lauljat – Elvi, Riina, Sulev, Erika, Pille ja Ingrit. Oluliseks hääleabiks oli ka meie bussijuht Raivo Põlvast. Kuuldavasti olime esimesed külalised kogu Baltikumist.
Festival toimub lastelaagri Baitik territooriumil, seega on nii majutus, toitlustamine kui ka lavad-platsid statsionaarselt olemas. Loomulikult kuulub ühe hea folkfestivali juurde ka telkla (mis elas täiesti oma kaootilist elu) ja nännilaat. Kõigil kolmel päeval toimus kõikjal ka hulgaliselt töötubasid.
Meie sõit kestis kaks pikka päeva ning kõiki saabunud osalejaid võeti ka hilisõhtul vastu sooja söögi ja rahvusliku magustoiduga tšak-tšak, mis meenutab kokkupressitud mee ja küpsisetükkide segu.
Esimese päeva plaanis oli meil heliproov ja oma osa õhtusest kontsertist. Seega võisime vaba ennelõuna pühendada Kaasaniga tutvumisele. Teejuhiks anti meile Miša, kes näitas meile Kremli ehk meie mõistes Toompead ning saime seest vaadata ka uhket moššeed, sest tatarlased on ju muslimid.
Õhtusel avakontserdil astusime üles suurimate “tähtede” plokis. Ikkagi välismaa! Esinemine läks nii menukat, et kui kõrgelt lavalt alla jõudsime, oli seal juba hulk rahvast ees, kes kõik kiita ja küsida ja pildistada tahtsid. Sellist vastuvõttu ei osanud küll oodata!
Olgem ausad – oma efektsete rahvarõivastega eristusime me tublisti muust kokkutulnud rahvast ning pildistada, käega katsuda ja lähemalt uurida tahtjaid oli palju. Tõeliselt palju. Aga me olime lahked naeratama ning nimetasime seda tausta tegemist isekeskis “tapeedi panekuks”.
Teise päeva plaanis oli meil pealelõunane väikese lava kontsert. Seega võisime rahumeeli võtta ette matka lähedal asuva Goluboje järve äärde. See imeilusa sinise savise põhjaga järv on ka suvel vaevalt 4-5 kraadi soe, seega just paras talisuplejate suvelaagriks.
Meie pealelõunane kontsert tõi kokku täiesti arvestatava publikuhulga ja möödus tõusvas joones. Riina rääkis ladusas vene keeles seto rahva päritolust, paiknemisest, rahvarõivastest ja juhatas sisse ka kõik laulud. Peale kontserti oli meie ümber jällegi hulk huvilisi, kes rahvarõivaste või ehete või Eesti elu kohta küsimusi esitasid. Oma pikad intervjuud said ka televisioon ja raadio.
Kolmas päev oli täiesti kohustustevaba. Elvi ja Raivo käisid baškiiride juures omapärast kõrilaulu õppimas, mõned omal käel Kaasanit avastamas. Aga õhtusel lõpupeol võtsime festivalist viimast!
Kaks pikka päeva sõitu ja olimegi jälle kodus tagasi. Päevake puhkust ja oligi aeg minna järgmisele – Radaja festivalile.
Ingrit
Pilte saad vaadata siit Krutuška 15
